Sellest, kuidas ma Haanja 100l lõbu pärast töntsakat preilnat testisin

Stardimaksu eest saaks neli-viis sellist buffi, nagu saab see, kes viiendamat korda H100 läbi sõidab. Sellist särki muidugi mitte, aga ega's neid särke niipalju ei kulu kah. Aga ikkagi, peamiselt ainuke põhjus, miks ma ennast taaskord H100le kirja panin, et sedasamust kaelasidet saada. Viis on ju praktiliselt ümmargune number. No okei, teine põhjus oli kah - saab rahulikult päev otsa rattaga sõita, ilma et keegi väga imelikult hakkaks vaatama, et miks nii aeglaselt sõidad (võistlusel). Sest nagu ajalugu näitab, peamine on jõuda TPsse enne ühte kahest laibakast - Hilks või ATV - kui muidugi tehnilised probleemid vahele ei sega. [märgime siinkohal ajaloo annaalidesse, et seekord võtsid tehnilised probleemid just laibaka maha]. Ühesõnaga, luban, et enne järgmist aastat kindlasti H100 enne ei lähe, kui olen rohkem trenni teinud!
Niisiis, sissejuhatuseks peab ütlema, et trenni pole taaskord "jõudnud" teha. Sellega on otsustatud, et mingi aja peale sõitmine ei tule üldse kõne allagi - isegi kui keegi oleks sellise mõtte välja käinud. Õnneks mitte. Samas lihtsalt läbimine, isegi H100 puhul, isegi uue, kellegi MLoo nimelise rajaga jne, tundub - liiga lihtne, liiga keskpärane, liiga vähe väljakutset. /time out - armas lugeja, siinkohal ei tasu tõmmata paralleele mugavussportlasliku ülbitsemisega, mida siin üks teine blogija viljeleb. Lihtne - selles kontekstis - eeldab kõigepealt, et A) armas lugeja on kursis mõne minu varasema spordi-laadse etteastega ja B) ei sõideta kapsad ninast väljas, vähemalt mitte esimesel 80l kilomeetril (pärast nagunii ei jõua). time in/ Nagu raviarst on korduvalt öelnud - ei tapa distants, vaid tempo. Ja tempo, nagu juba öeldud, oli päevakorrast maas.
Õnneks, kus häda kõige suurem, seal tuleb paar päeva enne kohe lahendus ise kohale. Olin paar päeva pärast TRMil nähtud fätimehi mõlgutanud mõtet, et huvitav, kuidas sellega sõita oleks kui Hawaii oma lehel paksukesed rendiks välja pani.

Näpu annad, sõrmus läinud! :) Fätilaenutus avatud, lenda pundiga peale, lõbu laialt, nauding garanteeritud! (saadaval 3xL, 5xM, 2xS fätit).
Posted by Hawaii Express on Thursday, September 24, 2015

Mõeldud-tehtud ja Pirita Hawaii rendi-responsstiim testitud - vist paar päeva enne ametlikku hooaja algust ja nädalavahetuseks seltskond sebitud. Ja mitte kõige kallim ja ilusam püss vaid täitsa tavalise raamiga, tavaline testipreili mis parasjagu saada oli. Selgub, et kõige odavam variant, aga sellest hiljem. Igatahes oli tegemist täiesti tutika versiooniga, millest peale mehhaaniku polnud veel keegi üle käinud - kui nii võib öelda. Igatahes siin veel Tallinnas stardivalmis. Koos turvakleebistega. #mindtherabbits


Mida peaks veel alustuseks mainima?
Ratas peaaegu street-legal, tuled ja helkurid küljes. Kell küll puudu, aga asfaldil rehvid kohisevad nii, iga normaalsema kuulmisega inimene peaks aru saama, et tagant tuleb linttraktor või vähemalt väiksemat sorti rong. Kuna mulle meeldivad täis rehvid, siis panin 20psid sisse (soovitatav on vist 5-30).
Downhilli vändad asendasin oma tavaliste crankbrothersitega, sest ketsid jäid koju.
Pudelihoidjaid oli kaasas üks ja tundus imelise optimeerimisvõimalusena 17kilosele rattale 300 grammi lisamata jätta (loe: ei viitsinud teiselt rattalt ära kerima hakata). See-eest kruvisin külge sadulakoti, viskasin välja kõik kummivahetusega seonduva ja toppisin geele täis.
Ilmateadet ei lugenud eriti, öine vihm (ja ka hommikune ja päevane) oli meeldiv üllatus.
Proovi ei teinud üldse, kartsin, et äkki väsin enne ära ja ei julgegi starti minna.
15min enne starti:


Ütlen siis ära, et test ise nägi ette sõita H100 raames läbi 100km ja ootuste kruvimiseks ütlen kohe ära, et see ka õnnestus :) Lisaks ütlen veel seda, et vaevalt te kuskil Pirita metsades aru saate, mis elukaga tegemist on, selleks tuleb ikka mõni konkreetne mülgas ette võtta. Aga niipalju siis etteruttavalt.

Stardis ajasin ratta kohe viimase grupi kõige ette, oma õigele positsioonile single-speedi Nina vahetus läheduses. Selleks ajaks kui grupp liikuma hakkas olid esimesed ilmselt juba Puigal, mis sobis plaanidega suurepärastelt. Kuna hetk enne starti tuli mõnus sahmakas vihma, siis oli loota, et ratas võib veidi mustaks saada ning plaan oli jõuda parajasti siis finitosse, kui kõik teised on oma ratta juba puhtaks pesnud. Ühtlasi proovisin sõita võimalikult vähe poristes kohtades, mis õnnestus väga hästi kuni esimese künkani, mis eelneva 400 ratturi osavõtul oli ühes kohas poriseks tallatud - sestap pidasin paremaks kohe jalastuda - seekord siiski tänu sellele, et õppisin tundma sõiduvahendile installeeritud käiguvahetaja erinevaid potentsiaalseid võimalusi ning loogikaid. Mõistagi selline ettenägelikkus tuli kasuks, sest vaevalt mõned sajad meetrid hiljem tuli juba pikem ronimine, kus rattalükkamiskogemus marjaks ära kulus.


Kui päris aus olla, siis esimese rajakolmandiku peal ei juhtunud mitte midagi märkimisväärselt huvitavat, mida kõik teised juba maininud ei ole, highway to hell angaar kaasa arvatud. Nagu lubatud oli see kolmandik rajast täitsa uus. Kuigi võiks öelda, et olen ka varem Võrumaale sattunud, et mitte öelda seal lausa pikemalt elanud, siis see kant on kaardil põhimõtteliselt siiani täitsa valge laik, mistõttu vahtisin suure huviga vasakule ja paremale, et mida põnevat raja kõrval leidub ja üritasin aru saada, milliste suuremate teede vahel parajasti väntan. Siiski, juba Kütioru lähenduses selgus kaks küllaltki märkimisväärset asja. Esiteks selgus, et rattal on tagavedu ja esipidurid, mistõttu õppisin kiirelt ära rattaga driftimise. Tõsi, igaks juhuks kõige järsematest ja libedamatest kohtadest ma igaks juhuks alla ei sõitnud, aga päris mitmes kohas vedas see suu kõrvuni ja tekkis kange tahmine "võnn võnn" hüüda. Eriti nendes kohtades, kus ma TEAN, et ma oleks tavalise rattaga juba kas käkaskaela mutta lennanud või lihtsalt rada maapõhja neednud. Ja teiseks - suurte rehvidega sõit oli ülimugav ja just selle raja ja selle libedusastme jaoks. Kui tahta kirjeldada, siis võiks umbes võrrelda nii, et oled iga jumala päev naise Optimaga trenni teinud ja siis võistluseks saad omale Spessu püssi. Ei, pigem kujuta ette, et igapäevaselt sõidad T-40ga täiskiirusega (30kmh) kruusateel mööda linttraktori jälgi ja siis ühel päeval läheb traktor katki ja naabrimees viskab sind oma kurbade silmadega mersu tagaistmel ära. Või midagi sellist.
Igatahes, rada oli ideaalne ning siinkohal on oluline mainida just pikemate teelõikude puudumist, kus tavarattaga oleks saanud mööda ässata. Seetõttu oli esimesse TPsse jõudes seal üllatavalt palju rahvast, samal ajal kui laud oli üllatavalt tühi. Põhimõtteliselt oli parasjagu saada ainult vett ja kurki, aga parkimiskoha leidmine ja muu asjatamine võttis ikkagi päris palju aega ära. Riided, nagu juuresolevalt pildilt näha, olid kõik vägagi puhtad, samuti hakkasid silma mõned tuttavad näod. Vihma veel sadama polnud hakanud ja üleüldse tundus kõik vägagi kontrolli all olevat.


Põnevamatest seikadest meenub, et peaaegu oleks alla sõitnud ka ainukesest kolme noolega ohtlikust kohast, sest minu ees keegi härra oli just nooltega silti täie hooga sisse põrutanud. Aga kuna tänu sellele oli rada ratturit täis, siis sai ikka maha tuldud ja rahulikult alla kõmbitud. Truubis mingit probleemi sõitmisega ei olnud, küll aga oli mõnevõrra tegemist, et koos rattaga kraavist taas välja saada. Ikkagi ca 20 kilo toorest massi (ratas + muda + träna). Endomondost tundub, et puhast sõiduaega tuli sinna 28. kilomeetri peale veidi rohkem kui paar tundi, seega igati asjalik algus. Umbestäpselt kolmekümnenda kilomeetri paiku või veelgi täpsemalt selle märgi juures jõudis rada rosinapõllule, täpselt niisamuti ka vihm. Panin kilevesti selga tagasi ja ammutasin kõhtu suurema totsiku geeli, plaaniga edaspidi energiat nii iga 10km tagant lisada.
Siis aga, umbes täpselt 1/3 peal juhtus see, mis tehnikaspordis ikka juhtub - tehnika laguneb. Mõistagi ei lagunenud tutikas ratas, vaid juurdekeeratud vänt. Või siiski - olgem täpsed - mitte vänt ei lagunenud ära, vaid keeras ennast lihtsalt küljest ära, nagu ikka juhtub kui vänt pole korralikult kinni keeratud - ja just seda ma ei hommikul ei teinud - sest pärast on ju neid jälle vaja ära võtta eksole - ja siiani polnud kunagi midagi juhtunud (!) Esialgu tundus, et sellega ongi buff läinud, sest ega käsitsi ikka vinti tagasi ei keera. multitööriist oli küll kohe varnast võtta, aga kes väntadega varem on toimetanud, siis teab, et sellise väikese jõuõlaga nikerdamine on üsna vähetootlik. Täpselt ei tea, kui kaua heinamaal nikerdasin, igatahes jõudsid mööda minna peaaegu kõik ratturid ning tagant järgi Jürgen, kes oli rajale läinud tervisesporti tegma. Loobusin mõttest ratas metsavahel korda saada ja jõuda mõne lähima taluni, kust võiks abi otsida. Endalegi üllatuslikult sai tõukeratta-meetodil edasi pea sama kiirelt kui teised kõigi väntadega, nii et see lisas optimismi. Samuti see, et vähemalt esialgsest virtuaalsest rajasulgemisajast olime turvalise - umbes poole tunniga plussis. Umbes kolmanda teeäärse talu juures tundus, et koht on tuttav - aasta tagasi läks rada teistpoolt talu - keerasin tallu sisse ja tänu koerale õnnestus ka pererahvas - täpsemalt minu kooliaegne suusatreener Hille õuele meelitada. Ei läinudki kaua aega, kui treener kuuri alt kuuskandi ning tünni mootoriõli välja võlus, mistõttu läks kõik sõna otseses mõttes palju libedamalt. Lühidalt - tagantpoolt vint uuesti sisse ning siis õigesti elu eest kinni. Pole õrna aimugi, palju kogu operatsioon kesta võis, aga nii tunde ja lõpuaegade järgi vast ehk 20 minutit kaotust kokku. Aga noh, kes seda nii täpselt teab, sest Endomondo oli pausiresiimil.
Edasi läks sõit juba palju lõbusamalt, sest tee oli tuttav. Tõsi, üsna pea sai otsa kogu kaasas olnud jook, sest pit-stoppides sai kõvasti tühikäigul töötavat mootorit jahutatud. Ja oma pool tundi ei näinud hingelistki. Väike info siia vahele - selleks ajaks Kavadi äärsest väravast enam meetrise lenksuga läbi sõita probleem ei olnud, sest varasemad läbijad olid selle täielikult ära rihtinud. Haanjamehe talu, Vällamägi. Imevad heinamaad olid lausa lust ja lillepidu. Kuigi sõites olid käed kanged ja muidu valusad või lausa sinised (Deore esikäikarite installeerimine rattale peaks olema karistatav või vähemalt illegaalne!) siis praeguseks on meeles ainult meeldivad osad. Kui välja arvata üsna vaevaline ratta Vällamäest üles lükkamine, mis oli tõesti päris paras ettevõtmine, arvestades libedat pinnast ja isendi massi. Peab ütlema, et sai tehtud vähemalt üks hingetõmbepaus, mille käigus selgus, et ka vasak pedaal on omadega õhtal. Samas oli ka võidukaid momente  - eelmise nelja aasta jooksul pole ma vist kunagi peaaegu täies pikkuses Vällast alla sõitnud, veelgi enam tõusust nr 2, ehk sealt kust seekord rada alla tuli - seekord - gr8 säksess!
Niisiis, kui need paar väiksemat episoodi välja arvata, siis ei juhtunud rajal õieti midagi huvitavat. Selline vaikne kelgutamine mööda poriseid nõlvu, õnneks küll aeg-ajalt kaasratturite seltskonnas. Kilomeeter enne Munamäe TPd jõudsin taas järgi Jürgenile ja läksin kohe möödagi, et saaks rahulikult üles Munamäkke kõmpida. Mäe all tõstis keegi ratast auto katusele. Imelik, mõtlesin, pole ju veel poolepealgi.
Munamäel oli seis sama mis eelmiseski TPs, ehk siis söögid olid juba peaaegu kõik otsas. Õigemini, olin Pagari TPsse tulnud suurte ootustega, legendaarse kohupiimakoogi asjus, aga võta näpust, seekord oli kohale toodud hoopis miski rullbiskviit. Noh, kehval ajal muidugi käis see ka, kui geeli ja soolakurki kohe peale ahmida. TPs võis jälle kohata mõningaid tuttavaid nägusid, näiteks Juhot HRKst, või ka teisi, ehkki mudaste nägude desifreerimine oli asja juba veidi keerulisemaks teinud. Proovisime koos kohalike mehannidega natuke puhastada ka kassetti aga see paistis olevat üsna lootusetu üritus. Katse-eksituse teel selgus, et vasak pedaal käib üsna kergelt kaheks eraldi tükiks. Sai otsustatud, et senikaua kuni päris ise ära ei hüppa siis mingit tuge ikka annab, tuleb lihtsalt natuke tagasi kopsida aeg-ajalt.
Edasi ei juhtunud taas midagi eriti olulist. Võibolla ainult see, et Mõrvari Esä oli endiselt sama järsk nii et proovisin pikaleveninud ronimist hakkida kõnega sõbrale, et tagavarapedaale hankida. Edutult. Ühtlasi selgus, et telefoni aku on kohe-kohe tühjaks saamas - mis mõned hetked pärast poolele maale jõudmist ka juhtus, kui Endomondot uskuda.
Hea uudis oli see, et massimõrvar oli laskumine, samuti Plaani Jaanimäe sein oli välja jäänud, Vorstimäest rääkimata - jälle hea võimalus rada järgmiseks korraks veelgi raskemaks teha. Jaanimäel sai tehtud kohe mitu tankimist tänu kohaletulnud fännklubile (kohukesed maitsesid päris hääd) ja ühe korra korralikumalt ka käiguvahetussüsteeme mudast puhastatud - toimis umbes 2 minutit või järgmise käiguvahetuseni. Igatahes hoidis adrenaliini üleval lootus peatselt kolmandasse TPs ennast korralikult makarone ja suitsuvorsti täis süüa. Mida seal muidugi ei olnud, olid makaronid, suitsuvorstist rääkimata. Küll aga oli seal sahmakas vihma ning stardist saadetud kott energiajoogiga ning energiapatareiga, millega sai telefonis jälle endomondole eluvaimu sisse puhuda. Tõsi, TPs sai tehtud üks küllaltki põhjalik kassetipuhastus ning lisatud ka ketiõli, mis andis juurde kohe umbes 3kmh. Kuna jälle oli vaja süüa nii kurki, soola, leiba kui geeli ja jogurtit, patareist ja kassetist rääkimata, venis peatus küllalki pikaks. Kõik tuttavad näod olid selleks ajaks, kui ma lõpuks minema sain juba tükk aega tagasi lahkunud. Hallimäe XC rajale lahkus lõplikult ka vasak pedaal ning kuigi teoorias oleks võinud selle üles otsida, siis erilist vahet sellest polnud. Pedaali pulk oli ju täiesti töökorras. Sõidetud oli siis täpselt 2/3 ja veidi matemaatikat ütles, et umbes kolm ja pool tundi läheb veel. Nii oligi.
Umbes esimene tund aega sellest ei kohanud ma hingelistki. Võibolla ma muidugi eksin, vist oli ikka üks härra, kellel rehv tühi ja üks välismaa neiu, kes kuusemetsa püstloodis seinani jõudes moonakoti välja kraamis ja sinna ankrusse jäi. See sein oli tõesti ebameeldiv, õnneks lühike. Mäletan, et kilomeeter või nii hiljem sain kätte kaks soomlast, kellega siis koos mäest üles rühkisime ja Kurgjärvele laskusime.
Sealt ka minu õnnestumine number 2 - järveäärne juurestik ja muidu täiesti ebameeldiv rattarada läks fätiga nagu oleks sõitnud Lillepi rulluisuringil. Ühes kohas panin jala maha, aga sõna otseses mõttes sõitsin soomlastel 300 meetriga kaks minutit eest ära. Mitte et see kedagi oleks huvitanud, aga mind ennast küll. Mäletan, kuidas eelmine aasta kirusin seda lõiku maapõhja ja ütlesin, et ilma FSita ma enam siia ei tule!
Ühtlasi jõudsin järgi Grishale, kelle ultramoodne Fät (silmasin seda eelmisel õhtul numbrit võttes) oli moondunud sadulavabaks BlueFoxiks või millekski taoliseks. See juhtus Haanjas. Pärast seda ei juhtunud kohe üldse mitte midagi ikka päris tükk aega. Isegi kilomeetripostid ei tulnud ega tulnud lähemale.
TP4 - oli sisuliselt inimtühi, juba võeti reklaame maha ja pandi lippe kokku - tavapärane olukord selleks ajaks kui minusugused tsainikud kohale jõuavad suvalisel rahvaspordiüritusel. Koolat ja nipet-näpet muidugi oli, ühtteist jõudis nii kõhtu kui ka purki, aga väga pikka peatust ei teinud, hakkas juba kergelt hämarduma. Kiire arvutus näitas, et kui midagi hirmsat ei juhtu, siis peaks täpselt pimeduse saabumiseks, ehk umbes poole 8 paiku finishisse jõudma. Tee oli õnneks tuttav ja tänu paljudele katkestajatele ka üsna palju vähem mudane, kui oleks võinud arvata (pikk tee taevatrepini teiselt poolt on oioikuipalju mudasem olnud). Taevatrepist sai maksimaalse piduri ja gaasiga alla driftitud, samuti teisel pool (puhas koola mõju) nii et ei läinudki kaua aega, kui jõudsin HRK Juhole ja Aarele(?) järgi ja läksin veel möödagi. Jaanimäe kandis kimas omakorda minust mööda mingi lätlane, aga mingit finishispurti mul plaanis teha ei olnud, nii et ka sellest ei tulnud mingit intriigi. 10km lõpuni silti ootasin ja ootasin nagu kuuvarjutust, olin juba üsna kindel, et seda kas ei tulegi või on see lihtsalt juba ära korjatud.
Ahjaa, alates ca 40ndast kilomeetrist pidasin üsna rangelt kinni skeemist 10km = 1 geel. Seega ei olnud ka väga suurt ärakukkumist lõpuosas. Veemäe kandis kõmpis keegi tühja rehviga, ilmselt lõpuni. 5km enne lõppu möödusin veel paarist härrast, kes ratas parandades metsa all aega parajaks tegid ja Andsomäe downkillist panin täie p*saga alla, nii et ise ka ei uskunud. Kõvakahvliga ikkagi! 4-3-2-1. 1km enne lõppu oli 100km märk, mis senise tähistuse järgi tähendanuks, et 100km on veel. No ei aitäh, seekord piisas ühest ringist kah.
Ja tehtud! 10h15min umbes. Kes teab kui palju TPdes jokutamist ja vast mingi 15-20min remondiaega. Aga keda see enam huvitab. Kuigi eelneval aastal sõitsin 3h kiiremini ja tavalise rattaga, siis koht oli seekord isegi parem! Buff käes, särk käes, miil hää!

Võrumaa Spordiliidu pildigalerii: Haanja100 MTB 2015. FINIŠ. 26.09.2015 &emdash;


Testi tulemused.
Plussid:

  • Lõbusam oli, tunduvalt. Tavarattaga oleks võib-olla saanud kiiremini, aga mis hinnaga? Kukkumiste ja ribadeks sõitmisega ehk
  • 0 kukkumist!
  • Mudas sõit, kui pole poole rummuni muda (siis jääb sellega veel rohkem kinni) aga selline parajalt imevad niidud - perfektne
  • Heinamaa - super. Kui tavarattaga eelistad pigem sõita imevas sissesõidetud jäljes kui kõvemas pikas heinas, siis siin küsimust pole. Niipea kui tempo langes fäti jaoks sobivasse vahemikku (<10km) siis oli minek palju lõbusam ja kiirem kui kõrvalseisjail
  • Kui oleks tühjema kummiga sõitnud, oleks veel rohkem tõusudest üles saanud, aga see polnud eraldi eesmärk, nagunii minu grupis kõik jalastusid ees nii et mööd ikka ei saanuks
  • Juurikad, kivid, augud ja muud konarused - kus?
Miinused - valdavalt seotud konkreetse isendiga:
  • kui tahad head ja odavat, pead kaks ostma; lähen testin mõnipäev Scotti ka, siis täiendan
  • liiga odavad jupid. tänu sellele, et päris uus, ilmselt käigud vahetusid enamvähem okeilt, isegi koos muda jms asjadega. Ketiimu ei olnud ja väikese meelitamisega sai käigud vahetatud, aga see konkreetne versioon on mõeldud pigem matkamiseks (loe: käike ei vaheta, pidurit ka eriti ei vajuta)
  • panna korralikud pidurid, 1-11 käigud, siis võiks juba sõita äkki?
  • raske on muidugi nagu peletis. mäest üles lükkamiseks peavad ikka korralikud ketsid olema
  • otseselt mingit vajadust nii laia lenksu jaoks ei ole. kui siis ainult selleks, et kõik kellad ja viled ära mahuks.
Kas tahaks nüüd rohkem või vähem fätiga sõita - rohkem!
Kas tahaks veel H100 fätiga sõita - sõltub väga palju rajast ja ka ilmast, kõva raja peal tõenäoliselt saaks tavalise või veel parem FSiga kiiremini koju. Või siis, kui oleks rohkem trenni teinud!
Kas tahaks aja peale fätiga sõita - vaevalt küll :)
Kokkuvõtteks, kui aja peale sõita ei ole vaja, siis igati fun, eriti kui ei ole palju trenni teinud või lihtsalt ei oska mudas/liivas/juurikatel sõita, siis laia rehvi ja massiga andestab ikka väga palju sõiduvigu. Seega, kes soovib, see proovib!



Pildid: Külli/Võrumaa Spordiliit ja mõned kehvemad ka ise tehtud.


Sellest, kuidas me Märdiga Tapalt Oandu-Ikla kaudu Pärnusse läksime

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et teegelikult oli see üldse Jaagu idee ja algselt pidime teekonna ette võtma juba eelmise aasta septembris. Aga nagu nende asjadega tihitipeale juhtub, siis Jaagul õnnestus eelmisel nädalavahetusel Kõrvemaa Samsungil oma rangluu peaaegu pooleks kukkuda, nii et jäi siis mina ja Märt, kellel ka viimasel hetkel tööl ja koolis toimetamist. Seiklust siiski ära ei jätnud, sest ega neid nädalavahetusi nüüd aastas niipalju ka ei ole ja pealegi, ilm oli ju enam-vähem hea! (loe 30*C tuuris). Alustasime seega plaanitud hommiku asemel alles reede pärastlõunal.

1. etapp - rongiga Tapale.
See etapp läks suhteliselt hästi. Mina pidin Tallinnast Tapale seisma, sest rong oli puupüsti inimesi täis. Muidugi ainult Tapani. Rongi nimi oli Susanna, nagu ühel esimestest pehmete istmetega rongidest, mis 90ndatel sõitis Tallinna ja Viljandi vahel ja mis oli kuulus selle poolest, et seal oli ka baarvagun. 
Märt tuli Tartust ja jõudis kohale ca pool tundi hiljem. Niikaua jõudsin üles pildistada oma paari päeva esmaabivahendite paki sisu:
Ahjaa. Matka idee oli rahulikult loodust vaadates läbida Oandu-Ikla matkarada ratastel. Ideaalmaailmas oleks matkalisi abistanud ka üks või mitu supportkräud sh logistka osas või kuna start viibis, siis oleks võinud ka lihtsalt alustada Aegviidust näiteks, kõiki asjaolusid arvesse võttes. Aga see oleks ilmselgelt olnud liiga memmekate variant, selliste hard-core vendade jaoks nagu mina ja Märt. Seega, kõige haigem variant, mida suutsime välja mõelda oli - ei supporti, ei telke, igal juhul mööda rada ja vaata ise kuidas kohale saad. Ja kella 3ks pühapäeval Pärnusse. Seega kokkuvõttes marsruut Tapa-Oandu-Ikla-Pärnu, ca 500km. Arvestades starti ca kell 4pm (mitte kell 9am), siis võiks öelda, et pisut ambitsioonikas. Igatahes algus ei olnud paljutõotav:
Või siiski. Tapalt Oandule oli tuul täpselt tagant, nii et üsna mitme peatusega olime vähem kui kahe tunniga Oandus, meel oli hea ja ilm samuti. Siin raporteerib Märt, et leidsime kotist vorstid, puhta veega kaevu ja matkaraja alguse.
Selle pildi tegime Jaagule, et kui Harjumaal on müügigurud, siis Virumaal on kaardigurud. Kuigi, juba pärast esimest 200m suutsime matkaraja uuesti ära kaotada. Etteruttavalt võib öelda, et see ei olnud teps mitte viimane kord. Esimese tunni jooksul.

Start oli umbes kl 18 tuuris, siis kui tavalised inimesed juba päeva lõppenuks hakkavad pidama ja kämpingus telgi ja grilli üles panevad. Plaan oli sõita 5h, keskmisega 20kmh ja seega 100km. Ja tegelikult oligi algus paljutõotav. Mõnus kõva metsatee, kus sai 20+kmh littida. Sekka mõni selline lõik:

Kuigi, aga tegelikult selleks hetkeks olime saanud juba imevat metsateed, liivapunkreid, mudarada ja korra ka nii ära eksinud, et jõudsime pärast 20minutilist paarutamist täpselt samasse kohta tagasi :D
Sellele vaatamata, tundus asi veel pärast paaritunnist matka suhteliselt kontrolli all:
Siin näide, mis metsas muidu reedeõhtuti toimub. Põhimõtteliselt korralik chill ja grill, kõik (või peaaegu kõik) põtrade söödaalused mõnusates RMK puhkepaikades olid hõivatud. Siin näete tüüpilist keissi kus Märdi taustal on puhkeaseme hõivanud üks, peamiselt vene keelt kõnelev paar. Aga paljudel juhtudel oli tuldud ikka nii 10+ kesi, üks säärane seltskond oli napilt pildilt väljas paremal.
Aga edasi läks retk üsna vaevaliselt. Küllap võtsid oma osa paar-kolm mõnekilomeetrist eksirännakut, hämarduv õhtu, imevad kruusateed või krt-seda-teab-mis, aga selleks ajaks, kui hämarduma hakkas, olime umbes täpselt alles poole päevatee kaugusel. Kuna lambid olid kaasas ainult minul, siis öösel pimeda metsa vahel sõitmine kõne alla ei tulnud ja samal ajal tahtis Märt ka loodust nautida, siis pidime kuhugi sobivasse kohta ankrusse heitma. 4 länkarit Paukjärve juurde viiva tee lõpus lubasid oletada, et Paukjärve on suhteliselt hästi asustatud, seega jätsime selle vahele, et proovida õnne Jussi telkimisalas. Tuli välja, et ka vene keelt rääkivad kalamehed olid umbes sama moodi mõelnud. Või siis mitte. Igatahes olid kalamehed hoopis Jussis. Õnneks oli üks katusealune täitsa vaba, seega viskasime kõik pikemad riided selga ja lavatsile pikutisse. Õnnelikul kombel polnud segamas peaaegu üldse sääski ja sooja oli ca 28 kraadi. Juuresoleval pildil näha voodi.
Kuna olime ajagraafikust maas, leppisime kokku, et paneme äratuse kella 4ks ja hakkame kohe esimeste päikesekiirtega koos uhama. Peab ütlema, et äratust vaja ei läinud. ca pool 4 (e 4h hiljem) läks uni ära, sest külm hakkas. Kui oled harjunud 30 kraadiga, siis 12 tundub igatahes liiga jahe. Nagu selgus, oli jahe ainult orgudes, mäe otsas oli nii soe, et võinuks palja torsoga magada. Kui olime tunnikese kerinud, tegime päikesetõusust sümboolse pildi
ning nagu näitas viidastik, siis jäänud oli kõigest 300 km!
Kuna kell oli 5.15, siis olime natuke optimistlikumad kui veel mõned tunnid tagasi, ehkki kaalusime ka plaan Bd, mis nägi ette sõita nii kaugele kui parajasti jõuab, et siis pühapäeval vajalikul hetkel Pärnu poole keerata. Üldse oli hommik väga mõnus - päike tõusis, sood ja rabad aurasid ning matkasime rajal, mis oli mulle juba varasematest korduvatest suusa- ja rattasõitudest tuttav. Meie esialgne uitmõte oli olnud jõuda Aegviitu enne poe sulgemist - aga jõudsime hoopis järgmisel hommikul ja kui oleks soovi olnud, siis oleks jõudnud esimesele Tallinna rongile. Nagu selgub, pargib 4 rongi üleöö Aegviidu jaamas. Tegime selle auks kohalikus RMK teabepunktis kohe pikema peatuse, millegipärast ei olnud kell 6 ühtki inimest liikvel..
Edasi oli samuti tee (xdreamist ja Valgehobusemäe võistlustest) tuttav, seega andsime kõvasti ketsi, et jõuda Nokusse, ehk kohta, mis pidanuks olema meie esimene ööbimispaik. Peab ütlema, et tegelikult ajastus oli väga hea, jõudsime omadega rappa (Kakerdaja) just siis kui sealsed ööbijad polnud veel ärganud ja üksik fotograaf, kes oli käinud udu pildistamas juba lahkumas. Seega sai Märt hommikuse ujumisringi teha ja mina niisama leiba päikese käes lesida.
Ühtlasi selgus, et kui tahaks veel 2 päeva telefoniga hakkama saada, siis tuleb sellega palju säästlikumalt ringi käia. Ühesõnaga, sellest tulenevalt või siis hoopis sellest, et ega seal edaspidi eriti midagi pildistada enam ei olnudki, on järgnevast palju vähem pilte. Seega, paari lausega veel põnevamaid seiku teisest päevast:

Ardu grill avatakse alles kell 10 hommikul.
Paunküla veehoidla äärde mahub iga põõsa taha 1 telk koos 1 perega, parkimine tee ääres. Soovitavalt õppida ära vene keel.
Paunküla veehoidla keskel on miski muinasasula.
Väike kohvik, mis asub veidi enne suurt kurvi, 3km enne Ardut - Tallinna poolt tulles, nimi on Väike Silmsi Baar ja sealt saab täitsa häid friikartuleid, eriti kui kõht on tühi, pannkookidest rääkimata. Hinnad soodsad! Premia rammus jätt maksis vähem kui Rimis.
Lõigul Paunküla veehoidla-Lelle ei ole peaaegu mitte midagi huvitavat vaadata, sest rabast läheb rada mööda ja Tallinna ralli kiiruskatsed olid küll maha märgitud, aga kahjuks (või õnneks) alles pärastlõunal. Pigem õnneks, sest meie ja rallikate suund oleks olnud täpselt vastupidine.
Kõue valla teedehooldus on alla igasugust arvestust. Reaalselt oli ühes kohas silt, nimega "Teid hooldab Kõue vald" ja kohe pärast silti oli selline kuumaastik, et kuku pikali. Enne märk oli mingi teine vald kes *ei* olnud teid hooldanud ja see oli oluliselt parem.
Meie hommikune võidukas seeria sai Kõue valla teedel samuti lõpu, kui panime ühes kohas 3.5km konkreetselt otse (aga vaja oli minna paremale).
Kõigele vaatamata oli keskmine kiirus väga hea (loe: littisime kohalikel teedel silmad punnis 3h järjest) ja sestap lubasime Lelles endale pikema peatuse, mis seisnes tutvumist kohaliku kaubandusvõrguga ning kõige selle manustamisega lähedalasuval muruplatsil. Loodetavasti saime kedagi õnnelikuks teha:
Mental note: apelsini Artic ja virsiku jäätee sobivad päris hästi kokku. Ühtlasi leppisime kokku, et võtame vähe rahulikumalt ja ei püüa iga hinna eest 27kmh vastu tuult pusida. Selleks ajaks olime teisest päevast ratta seljas olnud juba 11h ja umbes 8 oli veel plaanis, nii asjad hakkasid paistma juba üsna heas valguses.

Lelle ja Soomaa vahelisest lõigust samuti mõningaid noppeid:
Ühes kohas oli mingi päris äge raba tee ääres (Mukri vist) ja kui oleks viitsinud tagasi minna, siis oleks võinud seal isegi ujumas käia. Meibi next time.
Sellesama raba juures hakkas meid jälitama üks pilv ja muudkui tirtsutas meie peale. Kui tegime RMK katusealuse juures peatuse, tõmbas pilv uttu, et jälle järgmise kurvi tagant välja ilmuda. Lõpuks saime kaks sahmakat vihma kahe puu all istudes ja siis veel kolmanda päris korraliku sahmaka kui parajasti olime jõudnud Kellisaare puhkekohas ujumas käia.
Pärast Kellisaaret tuleb väga äge krossiraja rajalõik metsa all, loodud rattaga sõitmiseks.
Sakala tee on ka rattaga päris lahe läbida, paaris kohas on natuke palju metsatöid tehtud.
Saeveski metsamaja/onn on selline koht, kus võiks väga vabalt ööbida teinekord.

Meie parimad soovunelmad hommikul olid näinud ette jõudmist Hüpassaarde (esialgne plaan näinuks ette Kopra tareni jõudmist), seega kui kella 9 paiku juba peaaegu kohal olime, otsustasime Hüpassaarde mitte sisse keerata ja panna veel üks ots edasi Oksani. Kaardil paistis seal lausa 3 erinevat RMK ala, nii et lootused olid kõrgel. Esimene neist (küün) oli okupeeritud, järgmine aga (katusealune) vaba. Mida me aga muidugi ei olnud läbi mõelnud oli see, et Soomaal võiksid olla sääsed. JA neid oli palju! Oli selge, et sarnasel kujul, nagu me eelmise öö olime veetnud, seda ööd üle ei elaks. Mõistagi ei olnud meil kummalgi tulnud pähe ei OFFi ega isegi tikke endaga kaasa võtta, veel vähem poest osta mõned tunnid tagasi. Seega saime tund aega süüa ja pesta ja riideid vahetada - et uuesti rattariided selga panna ja hakata edasi liikuma - vasta ööd - muid variante ei tundunud olevat. Suures sääsetapmistuhinas oli aga meelest läinud, et Oksal on veel kolmaski RMK ala - Oksa Ait, mis asus vaevalt sadakond meetrit edasi. Meie õnneks oli see täiesti tühi ja seega saime pärast väikseid sekeldusi enam-vähem sääsevabalt silma looja lasta. Järgmisel hommikul tegime pilti ka:
Hommik (5am) oli üsna jahe muide, ca tund aega sõitsin mina ikka kõigi riietega, mis mul kaasas olid. Igatahes oli meel hea ja entusiasm kõrge, sest väike arvutus näitas, et kui me sellist tempot jätkame, nagu eelmisel päeval, siis on head võimalused lõunaks Iklasse jõuda ja sealt siis veel normaalsel ajal Pärnusse.

Ei läinudki kaua aega, kui saime eesmärginumbri kahekohaliseks:
Kui keegi tahaks teada, kus see silt on, siis vastus on, et ühel nendest Eestit läbivatest sirgetest metsasihtidest :) Igatahes, kes Kopra tare otsib, siis tuleb minna lihtsalt sik-sakki umbes paarikilomeetriste sihtide kaupa. Mulle vähemalt tundub, et ma olen nüüd kõiki neid näinud! Veel meelde jäänud hetki enne Iklat:

Ma ei kujuta ette, kui motiveeritud peaks olema, et kilomeetrite viisi neid sihte jala kõndida?
Lätis on torn, mille otsas saab ronida. Midagi huvitavat tornist sedakorda näha ei olnud.
Kilingi-Nõmme kandi rajatähistus on sama võssis nagu Võsu kandi oma - tähised on pandud sinna, kus rada läheb otse, aga sinna kus keerab, tähiseid pandud ei ole. Aga võibolla see oli lihtsalt üks hiljuti muudetud koht..
Kilingi-Nõmme Konsum avatakse kell 9
Kauplus Sinilind on avatud kella 8st. Ostsime head ja paremat ja lasime pargis hea maitsta. Taamal käis miski laat ja kõrval majakeses sai hääletada Eurovalimistel:
Ühtlasi on kell 8.45 tuuris ja meil on 50km sõidetud! Igatahes veidi pikem paus on ära teenitud :) Pause tuli sisse teisigi, testisime ära KN RMK uue peldiku, Märt käis ujumas Rae järves, mille kaldal kohalikud noored olid ära hävitanud vähemalt poole linna alkoholivarudest. Aga peale selle polnud muud, kui jalgadele valu anda. Matkatee läheb mööda suuri ja laiu teid ja kruusateed koosnevad peamiselt suurtest kividest nagu Kõue vallaski. Viimased kilomeetrid venivad nagu halb film, aga lõpuks oleme päral!

Umbes 43h pärast starti Oandust oleme Iklas, matkatee alguses. Põikame üle piiri, et pilti teha. Sest see ei ole veel kõik - kuidagi on vaja veel ka Pärnusse saada e. 65km veel. Õnneks on taganttuul ja motivatsioon kõrgel. Teeme peatuse Häädemeeste tanklas, 3 päeva kähisenud ketid saavad õli ja kiirus tõuseb  keskmiselt 3-4kmh. Kell 5 oleme ametlikult Pärnu rannas, kus lebab surnud hüljes.

Oleks ka kiiremini saanud, aga pauside peale läks kah aega. Minu kella järgi esimene päev ca 99km, teine päev 201km ja viimane päev 183km, kokku 483km ehk 49 tunniga Tapalt Pärnusse :)

Sellest, kuidas kaelkirjak Tartu neliküritusel käis

Tere. Kui päris aus olla, siis oleks selle postituse pidanud juba mitmed kuud tagasi tegema, sest nüüdseks on paljud põnevad detailid juba ununenud. Eriti suusamaratoni kohta näiteks, aga ka rattamaraton oli enam kui kolm kuud tagasi. Aga hea uudis on see, et nii tulebki see postitus palju lühem, seega igaks juhuks lisasin paar lõiku krabi seiklusest rulluisumaratonil samuti (-:

Niisiis. Et kõik algusest peale ilusti ära seletada, siis pean alustama esiteks sellest, et Sipsiku lemmikloom on kaelkirjak. Nii et juba mõnda aega tagasi kolis meie juurde sisse üks kaelkirjak nimega Ikea, kes ühtlasi peab oma blogi aadressil ikeathegiraffe.com (kuigi, peab ütlema, et viimasel ajal on ta väga hõivatud olnud muude kaelkirjaklike tegevustega ja blogimine on unarusse jäänud..).
Teiseks, kahe väikese sipsiku kõrvalt trenni tegemine, nagu selgus, ei osutunud väga tervislikuks ega ka produktiivseks. Või noh, vähemalt ei oleks Sipsik saanud nii palju oma kokandusblogi kirjutada, nii et kogu maailma heaolu arvestades tundub see tagantjärele mõistlik tehing.
Kolmandaks, arvestades kesist (olematut) ettevalmistust, siis punnitamine elu parima halvima koha peale Tartu Maratonil ei tundunud eriti inspireeriv, küll aga esimese kaelkirjakuna ajaloos läbida terve neliküritus. Varasemalt on küll erinevaid alasid üksikult läbitud ma tean, aga kokku mitte, seega kokkuvõttes ilmselgelt lihtne otsus.



Algne idee oli lasta teha Ikea (õige nimega Olaf) kostüüm. See idee on endiselt olemas (sponsorid teretulnud :), aga kuna kogu ettevalmistusega läks kiireks nagu ikka, siis tuli minna lihtsama vastupanu teed ja võtta olemasolev (aga natuke hirmutavam plaan B ehk) pika kaelaga kaelkirjaku kostüüm toredatelt moestuudio Must Luik tädidelt. Aitäh neile, et nad olid nõus laskma oma kostüümi niimoodi mitmesaja kilomeetri jagu proovile panna! Ja hea uudis on see, et kostüüm pidas väga hästi vastu - isegi kardetud rattaetapid, eriti rattaralli. Ning õnneks oli ka ilmataat ettevõtmist toetamas - võistlused toimusid kuiva ilmaga ja ka võrdlemisi kuival rajal. Lisaks - kõigile neile, kes küsisid, ega palav ei ole - tegelikult kostüüm ise oli väga heast õhukesest materalist ja kui ralli välja arvata, siis üks keskmine puuvillane t-särk või lycra kostüüm oleks olnud umbsem kui see kostüüm. Seega ideaalne spordiriietus - siit kõigile väike säästunipp, et kui näiteks 120 eurost jooksudressi ei raatsi osta, siis kostüümi saab laenutada mitu korda odavamalt.

Suusamaraton - 63km


Algusest peale oli selge, et suusamaraton saab olema üks lihtsamaid etappe - 63km matkatempos läbimine ei tohiks ühele õigele kaelkirjakule küll mingi takistus olla. Nii oligi. Ilm oli super, rada super, suusad super. Kuna kiiret polnud, siis polnud erilist vajadust ka suppordi järele ja nii sai esmakordselt proovitud ära võimalus minna starti korraldajate bussiga (Elvast). Päev juba algas hästi, kuna bussijuht piletitest midagi ei teadnud, siis sai starti tasuta (mis tegelikult on vist okei, sest juhendis polnud täpselt kirjas, kui palju maksab bussipilet kaelkirjakutele). Järgmiseks avastasin, et on olemas selline asi nagu riietumise telk, kus sai rahulikult suhteliselt soojas enne starti aega surnuks lüüa ja kaasavõetud šokolaadi nosida.



Sõit ise oli suuremalt jaolt "greit säksess", sest ilmselgelt tuli kaelkirjakul isiklik rekord nii ajalises kui ka koha mõttes. Tõsi, osa sellest tuleb panna suhteliselt hea startinumbri (405) ja -grupi arvele, sest nii üles- kui eriti allamäge lõikudel olid pikal kaelal teatud negatiivsed mõjud sõidukiirusele, eriti raja alguse suurematel mägedel. Samas, see võis ka hea olla, sest selleks ajaks, kui mina (poslavitsa?) laskumisele jõudsin, oli kaassuusatajate võime oma kurssi hoida sedavõrd minetunud, et mehi langes vasakule ja paremale, kepitükkidest rääkimata. Kui hästi vaadata, siis üks selline peaks videol ka näha olema.
Mis puudutab videot, siis alguses oli vahva plaan teha überäge film ja kasutada gopro kõikvõimalikke võimalusi. Aga nagu juuresolevalt pildilt näha, siis peab enne veel korralikult harjutama, eriti seda, kuhu kaamera panna ja mis sealt täpselt siis pildile jääb. Tagantjärgi on hea teada, et suusa külge ei pannud, sealt lendas kinnitus esimese kahe kilomeetriga minema :) Video muide, on ka delfis feimi saanud, nagu ma näen. (vt ka kommentaare :P) Järgmistel etappidel jätsin filmimise juba professionaalide hooleks.



Muuhulgas - tõehetk kõigile neile, kes arvavad, et 2000nda koha peal sõitmine on mingi piknik. Jah on lõbus, kui sa oled näiteks kaelkirjak ja/või raja ääres on rahvast (TPs). Aga metsa vahel on kilomeetrite viisi lihtsalt ähkimine ja puhkimine. Täpselt sama nagu 100nda koha peale!


Maratonist endast ma pean tunnistama väga palju meelde ei jäänudki. Eks härmas habemetega suusahundid olid aeg-ajalt üllatunud, et mingi kaelkirjak nende ees täitsa legaalselt sõidab, aga eks nad läksid ikka rahulikult mööda ka ja mina kellegil järgi minna ei proovinud. TPdes tegin rahulikult peatusi ja nende vahel mõtlesin, et kui keegi intervjuud peaks tegema, et mis ma siis räägiks. No ja siis tehtigi intervjuu ja ma sain rääkida oma jutu ära (ca 1:05-1:40) :). 6km enne lõppu (torni juures, teate küll) oli korraks selline hetk, et pilt hakkab eest ära minema, siis sai korraks müts peast ära võetud (videost on näha ka :) aga see oli ka loogiline tulemus vähesele vedelikutarbimisele TPdes. Kokkuvõttes edestasin ca pooli finišeerijaid - koht 2483 ja aeg 4:32:49.5 ning auhinnaks EPL esikaas!



Jooksumaraton - 23,4km


Jooksumaratoni puhul on vast kõige olulisem, et tegemist pole maratoni vaid napilt üle poolmaratoni distantsiga. Sellele vaatamata valmistusin kõigist neliku üritustest JMks vast isegi kõige enam ja seda lihtsal põhjusel - JM alguse 3km asfalti on selline maa, mis minusugusele põlvedest põdurale ohtlikuks võib saada, just teekonna jätkamise mõttes. Samas, päris treeninguks seda 50t kilomeetrit kogu kevadega päris lugeda ka ei saa, rohkem nagu kindlustuseks :)


Ei tea kas see oli nüüd see *treening* või fakt, et jooks on kaelkirjakute lemmikspordiala, siis jooks tuli tegelikult üle ootuste hästi välja. Ja mäest alla ma pole kunagi nii kiiresti jooksnud - aga eks raskuskese oli seekord palju kõrgemal ka!
JM jaoks mul oli väga konkreetne taktika paika pandud: rahulikult joosta (keskmine tuli ca 6min/km, mis on selline mõnus trennitempo) ja mäed kõndida. Eks see viimane tekitas korralikult elevust, eriti raja lõpupoole. Ikka trobikond jooksuentusiaste mäest üles kukesammudega eest ära ja mäest alla kaelkirjak galoppi jälle omakorda elu pikemate poognatega tuhinal mööda. Ma olen kindel, et kuskil 20nda km paiku mõned olid juba püha viha täis, kui kaelkirjak neist 4ndat korda möödus. Aga noh, eks see oligi ju asja mõte :)



Jooksumaratoniks tuunisin kaelkirjaku kaela seestpoolt ühe keskmise paksusega thermaflexi toruga, mis suusatamise videost tuttava nokkimise praktiliselt likvideeris. Mitte et see oleks ilmselt palju seganud, aga oli üsna vajalik test, et kostüümi rattasõitudeks ette valmistada. Lisaks tasub piltidelt jälgida kaelkirjaku edevaid jooksusaapaid - 8a tagasi Walmartist ostetud 20-taalaseid matkasaapaid - väga mugavad jooksmiseks, kui sul on juhuslikult kand paistes!
JM oli vaieldamatult kõige rohkem fänne, kes kaelkirjakuga tahtsid pilti teha nii rajal kui ka finišis, mõned lausa jooksu pealt; samal ajal polnud jooksev kaelkirjak selline haruldus, nagu näiteks rattaga sõitev kaelkirjak või näiteks suusatavad muud loomad. <- see pilt on mu üks lemmikuid, siin on ühel pildil koos kõige ehedam sportlik pingutus ja sama ehe riukalik kaelkirjaku kahjurõõm, kas pole? :) Intervjuu kaelkirjakuga finišis - alates ca 20:00.

Kokkuvõttes kõige lühem etapp ja ilmselt sellest tulenevalt ka kõige parem koht (või siis oli see, et JM oligi vähem osalejaid..) - 1581. ja aeg 2.18.58. Põhiline muidugi see, et Pulleritsule sai ära tehtud (kes käkis eelmine kord nii kiiresti joosta?) ja lisaks tõdemus, et ega ilma kostüümita ei oleks ilmselt väga palju kiiremini seekord ka joosta jõudnud :)




Rattaralli - 135 km


Nagu sa, armas lugeja isegi võid arvata, siis rattaralli oli algusest peale kogu kaelkirjaku nelikürituse projekti võtmeetapp, ja mitte ainult selle pärast, et see on tehnikasport või seks, et pärast seda jäi veel vaid üks osavõistlus. Ehkki seda muidugi ka, aga peamine küsimus oli ikkagi selles, et maailma kirja pandud ajaloost ei leia just palju neid episoode, kus kaelkirjakud ja maanteerattad oleksid omavahel harmooniliselt hästi kokku sobinud, rääkimata sellest, et üks oleks teisega keskmise pikkusega võidusõidu koos läbinud. Lisaks, oli paras insenertehniline ettevõtmine, et kostüümi integreerida veel üks kiiver ning loota, et 50kmh mäest alla sõites kogu see asi ühes tükis püsib. Ja nagu selgus, mäest alla sõitmine oli üks lihtsamaid harjutusi... Igatahes kolm erinevat teipi ning rimist ostetud kiiver ja tulemus oli selline:


Hea uudis 2. juuni hommikul oli see, et vihma ei olnud tulemas. Küll oli aga tulemas ca 25*C ja päikese käes vast rohkemgi. Aga muidugi kaelkirjakuid see ei heidutanud, nemad ju elavad Aafrikas, eksole. Peamine küsimus oli hommikul hoopis see, kas startida päris lõpust või üks grupp eespoolt, nagu number lubas. Läksin eelviimasesse gruppi, sest ... sinna oli puu kerge varju heitnud :)


Natuke sõidust ka. Ma võin päris kindlalt öelda, et see oli siiani elu top 3 kõige raskemast võistlusest, kus ma siiani olen osalenud. Ülejäänud kaks - H100 jala ja Võhandu 100 süstaga paar aastat tagasi. Ja võibolla mitte otseselt füüsiliselt, aga just vaimselt. Aga kõigest järjekorras.
Start laabus hästi, Riia mäele jõudsin viimaste hulgas. Samas kellelegi sisse ei sõitnud ja õnneks ei sõitnud ka mulle keegi sisse. Tänu teederemondile ringteel päris 100% littimist esimese 10km jooksul ei olnud ja sestap õnnestus enam-vähem rolli sisse elada ja aru saada, mis teha tuleb, kui tuul ühelt või teiselt poolt järsku puhub. Vastavalt ilmaprognoosile oli hea uudis see, et alguses on tuul pigem vastu (ja seega lõpus peaks tagant olema) aga nagu rattasõidus tavaks, siis millegipärast on tuul alati vastu, eriti siis kui ta peaks tagant olema. See selleks, esimene ca lõik kuni vana Võru mnt TPni sujus päris hästi. Päike paistis, tuul puhus ja mul õnnestus võtta sappa ühele korvpalluri mõõtu tegelasele, kes peaaegu tervele kaelkirjakule tuulevarju suutis pakkuda. Kahjuks või õnneks oli vaja anda TPs intervjuud Tartu Postimehele ja nii see grupp eest läks. Aga sellest polnud otseselt midagi, sest teatavasti on vana Võru maanteel kahel pool korralik kuusehekk ja seal sõitmine üsna talutav. Lisaks sain sappa Tarvole Swedist, kes oli TRRile tulnud vanakooli sossega - respect! Kahjuks mõjus kaelkirjakule tuule tegmine Tarvole pehmelt öeldes fataalselt ja vahepeal oli vahe isegi vist üle poole tunni..


Teoorias olevat tuul Võru maanteelt Kanepi poole pöörates olnud tagant, aga kui sul on selline pikk kael, siis on millegipärast pidevalt tunne, nagu oleks tuul külje pealt. Suures plaanis oli retk Kanepisse ja sealt edasi Otepääle suhteliselt okei, midagi olulist sealt peale piltide meelde ei jäänud. Võtsin vahetult enne Kanepit sappa kahele sommile, kellega siis järgnevad ca 50km enamasti koos või väikese vahega sõitsime. Või noh, tegelikult see koossõitmine nägi välja nii, et küngastest üles kangutasin mina ennast ette ja mäest alla tulid sommid nagu tinakuulid viuhti mööda. Või midagi taolist. Igatahes Otepää TPks oli toss üsnagi väljas ja ainuke lohutus oli see, et järgmised 8km on üsna vaheldusrikkad ja pigem metsavahel.


Tegelikkuses oli tuul ikka konkreetselt vasakult, nii et praktiliselt kogu aja pidi sõitma ühe käega ninast kinni hoides, et tuul pead ära ei viiks. Pühaka tagusel TM/rulliraja tõusul konkreetselt jalastusin ja kõndisin 100m, et vahepeal teisi liikumisviise meelde tuletada.
Ja siis see kardetud *päris* küljetuule lõik Otepäält Pangodisse/Tatra orgu. See on vist üks ajaloo üks kõige aeglasemaid maanteerattaga sõidetud lõike maailmas, vähemalt alates sellest hetkest, kui sommid lõplikult eest läksid. Ja küsimus polnud selles, et ei oleks jõudnud sõita otseselt - sest söönud-joonud olin ma pigem korralikult - aga lihtsalt täiesti võimatu oli sõita mingi normaalse kiirusega, hoida pead viltu, ühe käega pead toetada, ennast ette kallutada ja samal ajal ka midagi näha. Võtsin käigu välja ja matkasin Pangodi TPsse 1 kilomeeter korraga, pakun nii umbes 15kmh kiirusega. Hea uudis oli see, et ka tagant eriti kedagi ei tulnud :) Pangodis pandi küll juba vaikselt laudu kokku, aga kontrollajani oli veel aega ja arvestasin välja, et kui peaksin ka 15kmh kogu ülejäänud tee matkama, siis jõuaksin ikkagi 6 tunniga kohale. Selle peale tuju natuke tõusis, kiirus mitte.


Hea, et on olemas sellised asjad nagu Endomondo. Hommikul olin palunud sõber Riivo endale appi kaelkirjakut koos varustusega starti pukseerima ning päeva peale oli tal igav hakanud ja mõtles, et teeb ka väikese rattaringi. Kuna mul endo töötas, siis käis kaelkirjaku träkkimine selliselt, et Riivo helistas koju tüdrukule, kes vaatas netist, kaugel kaelkirjak on ja nii oli äärmiselt teretulnud üllatuseks, kui Riivo mind vahetult enne Kambjasse jõudmist kinni püüdis. Need 20 viimast kilomeetrit olid küll rasked, aga tänu Riivole ma ütleks, et jõudsin kindlasti ca pool tundi varem finišisse kui võibolla muidu oleks jõudnud. Suur aitäh! Mäletatavasti oli Tatra mäe otsas üks sell konkreetselt pikali ja kiirabiauto keset teed - täpselt ei tea, aga paistis, et leitsak oli sellele härrale liiast olnud.

See pilt on tehtud enamvähem täpselt enne seda, kui Riivo appi jõudis

Lõpp hea, kõik hea. Kuigi enamik rattasõpru olid selleks ajaks juba ammu kodus dušši all või vähemasti supilauas, siis lõpuks jõudis ka kaelkirjak ja peab ütlema, et mitte päris viimasena, lisaks ka (peaaegu) täiesti tervena, mis alati TRR puhul tuleb lisada. Selles suhtes ma soovitan teistelegi ca 6h-ga sõita, lõpufiniši tegemise osas pole karta, et keegi sind aeda sõidaks või muud inetut korraldaks :) Aeg 5:45:49 ja koht 1802. Kaelkirjakute rekord taas! :D Virtuaalseks auhinnaks järgmisel päeval Eesti suurima päevalehe Postimehe esikaas! (muide, kui kellelgi juhtub olema 3.06.2013 Postimees kodus, ma olen huvitatud)

Lisalugu: Krabi seiklused Jõgevalt Tartusse uiskudel ehk TRuM - 48km


Kuna ralli läbimine oli kaelkirjakul läinud üle kivide kändude, siis null rullikilomeetriga enne rullimaratoni polnud mingit tahtmist ennast või kostüümi lõhkuma minna. Aga nädal aega enne tundus, et tegelikult võiks isegi proovida, sest mingit paremat kostüümiideed ka ei tekkinud. Samas, kuna kiiver oli Tartus aga Jõgevale, TRuM starti oli vaja minna otse Tallinnast, siis langes kaelkirjaku variant ikkagi ära. Seega tuli natuke Musta Luige varude kallal vaeva näha ja lõpuks langes valik krabile - minu arvates päris hea valik. Eriti just see sõrgadega vehkimise osa ja see, et krabi nägu, kiiver ja uisud olid ühes toonis - ikkagi avalik üritus!


Kas palav ka oli - oli jah, isegi palju rohkem kui kaelkirjakuga. Aga see on juuresolevalt pildilt ka hästi näha :)

Sõit ise oli täitsa tore, välja arvatud mõistagi viimane 5km, mis on sama "sile" nagu kuumaastik. Ega muidu vast ei olekski viga, aga mine proovi seal uiskudega sõita! Lisaks andis tunda, et ca aasta polnud neid uiske jalga saanud - enne viimast 4km pidin tegema kerge boksipeatuse ja ca kümmekond minutit jalga masseerima, et tald krampi ei tõmbaks. Aga see oli juba peaaegu planeeritud peatus. Enne seda olin just alla kihutanud Lähte mägedest - ja uskuge mind, sellise tuult püüdva kostüümiga 50kmh mäest alla kihutada on ikka maksimum adrenaliinilaks ja teisest mäest alla tulles võttis jala kergelt võbelema. Pidin sõrgadega natuke tuult püüdma, et kiirus liialt suureks ei läheks!


Aga eks raja esimesele poolele jagus ka põnevust. Jäime ühe vanahärraga uisklema ja 15m kaugusel suur grupp ees (loe: tuulevari) tegin siis kõvema spurdi ja teise ja kolmanda ja lõpuks sain grupi kätte. Vanahärra jäi muidugi maha. 10km hiljem jõudis järgi ja läks möödagi - sest tulid tõusud ja punt lagunes sootuks. Tasa sõuad, kaugele jõuad!
Tõusudel läks krabi muidugi taas tervest pesakonnast uisutajatest mööda, et siis mäest alla jälle need kõik mööda lasta. Kuidagi tuttav stsenaarium, mis? Hea uudis oli muidugi see, et sõit oli märksa lühem ja mäest alla sai ikkagi veidike tirri lasta. Kes tahab näha krabi stiilinäidet, siis TRuM kokkuvõttes alates 19:33 kuni ca 20:40.

Finiš on juba sõraulatuses
Ma pean muidugi ütlema, et tegelikult oleks selle kostüümiga võinud sõita see härra, kes rullisõite tagurpidi läbib (seekord oli samuti kohal). Siis oleks krabi teema 100% täkkesse läinud.

Tartu Rattamaraton - 89 km


Niisiis, raskem osa oli tehtud, tühised 89km veel teha. Aga kuna rattasõit on siiski tehnikasport, siis sai selleks tehtud ka üks korralik ettevalmistav võistlus - Samsungi Elva Rattamaraton:
Tipp ja Täpp Elvas, SM ees ja FY järel
ja see oli hea ettevalmistus, kuna juba 15ndal kilomeetril läks kumm. Vaatamata pikaksveninud boksipeatusele siiski jõudsin edukalt lõpuni ning tegin  sellest omad järeldused (loe: ostsin hunniku tagavaraosi) TRM jaoks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

TRMiga seostuv peamine hirm seondus ilmaga - kui seekord oleks olnud samasungune mudaralli nagu mõnel eelneval aastal, küll siis oleks alles nalja saanud! Õnneks oli stardiks rada väga mõnusalt kuiv ja sobilik ka igas kaalukategoorias ratturitele sh igasugused karvased ja sulelised ja üks diskoball. Enamik, tuleb tunnistada, panid stardist kohe ajama ja enam ma neid ei kohanud. Minul seevastu oli terve päev aega rahulikult sõtkuda, peaasi, et enne pimedat finišisse jõuaks.


Tegelikkuses jõudsin ma muidugi oluliselt enne pimedust kohale. Ilm oli ju enam-vähem hea! Ja peab ütlema, et nii mitmelgi korral tuli pikast kaelast tulenev ettevaatlikkus kasuks: harimäest allasõidul tehti minu ees kruusal ikka selliseid poognaid, et oleks mõnele kehvemale bmxi-mehele silmad ette teinud! Ei oleks uskunud, et rattaga saab nii konkreetselt kraavi sõita, varem olen selliseid otsekaid ainult autorallis näinud. Vahepeal võttis täitsa kõhedaks kohe, paaris kohas panin igaks juhuks jalgpiduri maha lausa.
Ja kuigi üldiselt ma lootsin, et maraton on ehk rohkem metsavahel kui ralli (mida ta muidugi oligi), siis ei jäänud ka sõber külgtuul tulemata. Näiteks enne väikese rajaga kokkusaamist on üks tore sirge, kes tahab võib sportfotost vaadata lahedaid kaadreid ja arvata, kust poolt tuul puhub :)



Üldiselt peab muidugi ära märkima kaasvõistlejate sõbraliku suhtumise jalgratastel loomadesse, vaatamata sellele, et nood nii mõnestki raskel hetkel mööda sõitsid. Jõudu, tervitusi ja pöidlamärke tuli nii raja äärest kui ka rajalt, eriti vaimustunud olid erinevad võõrkeelsed ratturid. Näiteks hüüti juba kaugelt, et "laske loom läbi" ja "eest ära, sebra tuleb" (huvitav, mis koolis nemad käisid?) aga ka tavalisemaid "issi, näe vaata kaelkirjak" ja "läheb läheb, kas palav ei ole?" Suur suur tänu kõigile pöidlahoidjatele ja pealtvaatajatele! Samuti TPdes teadustajatele - kuigi, ma arvan, et nende jaoks oli jumala õnnistus, et tuhandete jaak tammede ja peeter kaskede vahele tuli lõpuks mõni värvikam kuju, kes aegajalt ei pidanud paljuks pikemaks ajaks morssi jooma jääda.

Ei tea, kas on juba liiga palju aega möödas, aga ühtegi päris rasket momenti lisaks nendele küljetuulekohtadele maratonirajalt ei meenugi. Lausa tore oli alates ca 25km enne lõppu hakata aeg-ajalt jälle ise kaassõitjatest mööda minema, vahelduse mõttes.




Kuigi rada mudane ei olnud, siis ühe kivi korraldajate kapsaaeda siiski viskaks - nimelt oli terve rada äääärmiselt tolmune. Nagu ka juuresolevalt pildilt näha, siis raja lõpuosas ei olnud enam aru saada, kas tegemist on kaelkirjaku või hoopis tolmuahviga. Ahjaa - TRM oleks minu ja paljude teiste jaoks äärepealt lõppenud juba enne stardijoont suurema külakuhjaga - õnneks sain viimasel hetkel enne stardijoont pea alla tõmmata. Palun järgmistel kordadel stardikanga ülesseadmisel arvestada ka kaelkirjakutega, eksole..!

Kokkuvõttes, oli üsna tore rattamatk kaelkirjakukostüümis Otepäält väikse ringiga Elvasse. Midagi väga ekstreemset ei juhtunud ja see on pigem antud juhul hea. Samas, kui keegi arvab, et see oli üks suur lust ja lillepidu, siis... tal on ilmselt õigus. Sest oleme ausad, jalgrattasõit on ju mugavussport - istud sadulas, kuulad klappides mussi ning sööd TPdes rosinaid ja banaani hapukurgi ja soolaga. Peaaasi, et rajal igav ei hakka - selle aja peale kui liidrid juba rosinasaia mugivad oled sina alles poolel maal (tavaliselt olin ma kuskil Palu kandis, kui kõlaritest tuli esimeste autasustamine). Kokkuvõttes siis umbes 4 ja poole tunniga kohal ja 2602. koht. Kaelkirjakutest esimene.


Neliküritus tehtud! - 310.4km, kokku u. 17 tundi


Kokkuvõttes 393. koht nelikürituse üldarvestuses (üldse sai protokolli kõik alad kirja 474 osalejat) ja esimene kaelkirjak, kes TM nelikürituse ametlikult läbinud! Kostümeeritud osalejatest olid kindlasti mitmed minust eespool, näiteks Toomas Visnap, kes kõik neli ala läbis šoti seelikus oli lõpptabelis 212. kohal.
Mida sellest kõigest järeldada? Nagu ütles suur mõtleja ja makroökonoomika õppejõud Hr Pajula - "ilmselt mitte midagi"! Või siiski - huumorit peab olema. Tehke trenni, pange sarved pähe ja kadjama! Uskuge mind, seal 2000nda koha peal on neid tõsise näoga spordinaabrimehi tihedalt täis, teha täpselt sedasama pole üldse mingisugune väljakutse. Ega ka mingis kostüümis jooksmine võibolla. Aga vähemalt on endal lõbus ja pealtvaatajatel on ka kindlasti huvitavam :)

Lõpetuseks veel kaelkirjaku muljed kogu hooajale vahetult pärast rattamaratoni lõppu:



ja veel päris lõpetuseks tänusõnad kõigile kaasaelajatele, fännidele ja support-tiimidele, eriti Sipsik, Riivo, Jaak, Märt, Karu, Hansa spordiklubi bande ja paljud teised! Uuel aastal juba.. no näis näis :)


100 miili - tehtud!

Kuna arstide streik oli ukse ees, oli mõistlik sõita dr Holdeni juurde profülaktilisele ravile ning ravida välja igasugune vajadus äsja alanud ning järgmised seitse kuud kestval sügisel rattaga sõita. Valida sai kahe põhimõtteliselt sarnase raviseansi vahel: ainult hulludele (100km) ja täitsa segastele (100mi e. ca 160km). Kuna treeningajad on viimasel ajal täitunud kahe muu tegelasega, siis sai kaks nädalat varem hakatud kõvasti valmistuma ja õnnestus teha 3 erialast ettevalmistavat trenni, neist 2 võistlust. Et pulleritslikult täpne olla, siis olgu öeldud, et 2012 a ettevalmistaval perioodil kogunes kokku 989 rattakilomeetrit, sh 89km TRM. Sellise pagasiga oli selge, et sprindidistants e 100km on tulenevalt kõvast algusest lõpuni andmisest täiesti välistatud. Seega oli sobiv valik just 100 miili, lisaks eelnevale veel mitmel põhjusel:
- 100km sai peaaegu perfektselt läbitud eelmisel aastal ja reaalset võimalust tulemust parandada ei paistnud
- koht esi 50s oli miilisõidus kindlustatud
- nimelise numbrimärgiga sõit on palju ässam kui numbriga sõit
- halva ilma või kesise kiiruse korral peibutas võimalus, et 2h varem startides saab ikkagi 100km sõita ja selleks ajaks kui teised alles vällamäele jõuavad, olen mina juba makaronilauas!
SEEGA, tegelikult oli valik lihtne.

Ja tegelikult oli ka sõit ok, sest juba ammustest aegadest on selge, et ei tapa distants, vaid tempo (ja treenimatus). Seega oli algusest peale kaks lihtsat plaani: A) sõita lõpuni B) kui mees või rada on liiga aelased, siis ilmselt ajalimiiti ei jõua ja siis saab 100km kirja. Supportkräusse sai varakult värvatud vend Sten ning kui me vennaga hommikul Kubija hotelli juurde jõudsime, siis normaalsed inimesed veel magasid. Organisaatorid püsitasid sealsamas pilkases pimeduses telki, Taaramäe sõi kohvikus hommikut ja entusiastlikumad 100km mehed tegid juba metsa all sooja(!!). Kuna ilm oli üsna vilu nagu sügisele kohane, siis oli dilemma, mitu kihti riideid selga panna, mis lahenes õnneks kiiresti: alla käisteta jooksusärk, lühikeste varukatega rattapluus, traksipüksid, käed (ma pean ütlema, et need Crafti käised on imelised), jalad ja peale ISC suusajakk. Geelid ja telefon taskusse, R2 ja endo käima ja oligi start!

Võtsin heaga algusest peale sisse koha grupi lõpus, et mitte lihaseid kohe pakiks sõita ja asfaldilt ära keerates oli minust tagapool ehk 2-3 sadamailerit ja Ivar kuvaldaga teeääres :). Suures plaanis võiks öelda, et järgmised 10km sõitsin koos singelspeedi-Ninaga sommide El Burrost, tema ees mäest üles (kus mina rahulikult jalastusin), mina ees siledamatel lõikudel. Enne Kurgjärve "hairpin"is pani Nina aga otse edasi ja vaatamata minu kähiseva häälega hõigetele oli nii tsoonis, et edasi jätkasin omaette. Uuesti nägin Ninat alles Karni TPs ca 77km-l :D. Rõuge lisakatse vastas täielikult ootustele ja seal sai korralikult ketsi antud nii, et mõned seljad sai ka kinni püütud, mistõttu oli allamäge sõit, eriti kruusakatel, märksa toredam. Üldse võiks kokkuvõttes öelda, et kruusalõigud imesid isegi palju ebameeldivamalt kui heinamaad, vähemalt esimesel ringil. Esimesse vaheajapunkti jõudsin igatahes taas koos sommidest singlespeedimeestega. TPdes oli mul kindel plaan korralikult süüa, sest eelmise aasta haamer oli veel selgelt meeles ja jalad alates 3ndast kilomeetrist kanged. Samas oli peaaegu sama selgelt meeles see, kui paha hakkab pärast sõitu, kui oled liiga palju soola, geeli, kurki ja rosinaid koos söönud, mistõttu piirdusin soola, kurgi, leiva ja pudelite täitmisega. Esimeses TPs oli ka miski väga 5 ketiöli, mis ka välispidisel tarvitamisel kriuksuvast ja krigisevast ketist normaalselt painduva asja tekitas - nimi ei jäänud meelde, huvitav mis mark see oli? Igatahes sain mugavalt vahele jätta Munamäel plaanitud ketiõlituse pit-stopi. Esimesed 40km ehk veerand sai sõidetud napilt üle kahe ja poole tunniga ning asi paistis hää. Siit sai edasi ainult kehvemaks minna.

Nagu selgub, sai järgmiseks ca 45km-ks minu virtuaalseks paarimeheks velonoid Raiko, kellega Vestmani-Piibelehe teemat arendada. Ehkki, ühestki tagumikust ma kinni ei hoidnud ja lasin kõigil minna, et oma tempos rahulikult edasi kulgeda, siis suurematel tõusudel ja TPdes sai meie kamp, mis lisaks koosnes teataval hulgal El Burro sommidest ja veel paarist tegelasest jälle kokku. Munamäe laskumisel õnnestus ka esimest korda külg korralikult maha panna täiesti ilmsüütus olukorras, nii et lenks viltu. Seda pidi siis vasta puud uuesti tagasi kohendama, sest ratas oli jalgadega kinnihoidmiseks ilmselgelt liiga mudane. Üldiselt olid Munamäe ja Pagari TP vahelised kilomeetrid üsna sündmustevaesed, kui võibolla mitte arvestada punaste lipukestega kelmikalt viipavaid helkurvestides tegelasi teedeületustel või kõrvus tegutsevaid R2 tegelasi, kes lahkasid Mart Sanderi pildiallkirjade põnevat saagat, millest ma ka lõpuks aimu sain.  Pagari TPs sai proovitud head ja paremat ja umbes samadel teemadel jätkus sõit 'kord olid niidud' ning 2millise vaate suunas.
Nagu juba öeldud, siis tegelikult olid niidud isegi üllatavalt kobedad ja tõe huvides pean mainima, et vahetult enne seda said mu kätte 100km teine ja kolmas mees. Loo oli möödunud juba tosin metsatukka varem. Pärast seda jätkus sõit pideva tagasivaatamise egiidi all, et mitte igaks juhuks alla jääda, kui tsüklokad ja muud karmide silekummidega mehed tulevad. Vorstikal sai tehtud ka esimene kostüümivahetus - suusajakk seljast ja vest asemele. Tõusud olid selleks ajaks juba jõudnud arvestatavasse suurusjärku, nii et iga kilomeetri jagu edasisaamine oli paras katsumus, lisaks läks kogu aeg vuhinal rattureid mööda, mis millegipärast üldse motiveerivalt ei mõjunud. Igatahes tuhat tänu segapaarile Kõomäel, kes aitas rattaid seinast üles lükata! Massimõrvar päris ära ei tapnud, aga osad lihased tulid välja streigihoiatustega, mistõttu otsustasin tempot veelgi maha võtta ja keskenduda kangutamise asemel kerivale sõidustiilile (mulle kangutamine siiski sobib rohkem). Ja üldse, see Villaküla tagune lõik on üks maailma kõige ebameeldivamaid, mida ma tean, täiesti seletamatul kombel. Ilmselt puhtalt aukartusest õnnestus sealsel kraaviületusel rattast sellisel kombel üle sadula ääre kukkuda, et parem põlv on siiani sinine. Õnneks ei andnud see tunda sõidu ajal, mis võis olla ka enne starti manustatud ibuka teene. Igatahes vaatamata suhteliselt rõõmsale meeleolule ja kodu suhtelisele lähedusele oli olukord Plaanimõisas selline, et ajalimiidini jäi 15km ja täpselt 1h (nagu pärast välja tuli, siis 12km). Enne seda sai korraks vahetatud selga kuiv särk ja ka vest lendas varuosade korvi. Samuti sai kett uue annuse kohalikust õlitagavarast ning tagakumm kohalikust õhutagavarast. Nagu selgus, oli ventiil stardis kummi pumbates lahti ununenud... :D Kahjuks sai kuidagi (ilmselt geeli mõjul) üle libisetud sellisest olulisest aspektist nagu söömine, aga tagajärgedest kohe allpool.

Vastupidiselt minu iga-aastasele ootusele, et nüüdseks on suuremad mäed ja jamad läbi ning edaspidi kõik tore, on just need Piipsemäe-Trolla vahelise lõigu heinamaad kõige imevamad ja metsaalused kõige savimudasemad, mis mõistagi ajab ilgelt närvi. Lisaks vasardas peas kogu aeg 13:40 13:40 13:40 13:40 13:40 ja mõtted selle ümber, kas jõuab - ei jõua? Kui jõuab ainult natuke varem, kas siis oodata või minna teisele ringile? Aga kui jõuab täpselt? Pigem vist ikka minna, sest teistkorda küll ei viitsi tulla... Samas saaks ära pöörates jälle kiiremini õhtale? Ning kui jätkata, kas siis peab kihutama, et üldse järgmise punkti ajalimiiti jõuda, äkki on selleks ajaks kõik juba lahkunud? Vastused kaldusid iga kilomeetri möödudes järjest jätkamise ning iga mudavälja ilmudes järjest vasakule pööramise kasuks. Õnneks ei tulnud sellel etapil tagant eriti palju möödujaid, ilmselt ajendas ajalimiit siin ka jalgu veidi kiiremini kõhu alt välja vedama. lisaks sai tühjaks telefon, mistõttu tuli loota, et erakorralist supporti järgneva 50km jooksul vaja ei lähe. Igatahes sai meie tavapärane seltskond Vaskna otsas kõik jälle lõbusalt kokku ning singelspeedi-Nina tegi rahva hulgas jätkamisküsitlust. Kaasteeliste entusiasmi puudumine oli aga Kraamile punaseks rätikuks ning kui äkitsi asfalttee põõsa tagant välja hüppas ning selgusid kaks tõsiasja: 1. et Utsali seina (Massimõrvari Esä?) polegi sees ning 2. ajalimiidini on veel 10 minutit oli asi otsustatud! Ajalimiidi mattide kõrval oli sommide buss koha lõbusalt sisse võtnud ning oodati kella kukkumist, ilmselt pidades täiesti ogaraks seda selli, kes 20 minutit pärast viimaseid uuele ringile kimas. Igatahes andis ajalimiiti jõudmine kõvasti adrekat või mingit muud keemilist ühendit, nii et järgmised 70 km ei olnud probleeme ei jalgade ega muude lihasgruppidega. Tõsi, tempo ei olnud ka enam päris see ja pulss naljalt üle 150 ei tõusnud. Samas tuleb tunnistada, et vastupidiselt minu ootustele olid suurem jagu kohti teisel ringil palju paremini sõidetavad kui esimesel läbimisel. Lihtsalt kõik vesi oli märgadest kohtades välja sõidetud :) va üks purre enne Pagari TPd, mis oli hoopiski pooleks sõidetud ja mõned mudased kohad, mis olid.. endiselt sama mudased. Küll aga andis pärast adreka lahtumist tunda üks teine tunne, nimelt nälg. Kuna telefonisupporti ei olnud, siis ei julgenud päris viimast geeli naha vahele panna ja kuna eelmises TPs jäi tankimine napiks, siis oli tulemus umbes 5km jubedat nälga, mis kulmineerus Pagari TPs viieminutilise ohjeldamatu ja vahetpidamatu kugistamisega, mis hõlmas kõiki laual vähegi alles olevaid konsumeeritavaid tahkeid ja vedelaid kütuseid. Eriti muidugi rosinaleiba ja prantsuse kohupiimakooki, aga ka kurki, soola, rosinaid, vett, spordijooki ja isegi banaani. Lisaks sain teada, et viimased elumärke näitavad ratturid läksid antud punktist läbi ca pool tundi varem ja ees ootas eelmise ringi aegade põhjal kõige aeglasem kiiruskatse võimalusega, et minu kohalejõudmise ajaks on TP juba kokku pakitud. Heaks uudiseks oli, et tegelikult peaks lõpus tulema ka veel ATV ja kuna Pagaris teda veel näha ei olnud, siis oli see pigem positiivne märk.

Kõht täis ja meel hea jätkasin oma lõbusat matka niitude ja mägede suunal. Enamasti oli sisse sõidetud hea lai rada ja seda mööda oli täitsa tore kruiisida. Tõusud ja tõusukesed jalutasin täiesti süüdimatult rahulikult üles, kuigi Kõomäel ja Massimõrvari juures oleks hea meelega maksnud kellelegi, kes ratta oleks üles vinnanud. ATV sai mind kätte umbes vahetult enne "kord olid niidud" rajalõiku (mis, ehkki mudasem, oli tegelikult täitsa hästi läbitav) ja käis järgneva ca 10km jooksul mõnusalt närvidele. Siiski oli tore, et sain ca pool tundi niisama redutanud lipumeestele jälle rõõmu valmistada oma paarisekundilise möödatuhisemisega. Olin juba leppinud asjaoluga, et ka viimased 40 km saan sõita ATV meloodilise helina taustal (ja hiljem valgusvihus) kui äkitsi Karni TPsse jõudes leidsin eest veel viimased makaronisõbrad eesotsas Hilksiga. Teised kaks ketsimeest tegid kiirelt vehkat, aga juba Piipsemäealustel imevatel niitudel sain nemadki kätte ja jätsin nad ATVga maid jagama. TPs tankisin sisse viimased allesjäänud juustusardellid ja pärast 9+ tundi rajal võisin konstanteerida, et suurem osa, e. 3/4 rajast on läbitud! (Tegelikult käis mõte, et ca 1/3 on veel jäänud peast läbi 50km sildi juures :) Niisiis, 35km enne lõppu olin pääsenud punase laterna rollist ja teades, et viimane 20km on põhiliselt allamäge kruusakas, siis oli meeleolu juba päris hea. Ühtlasi olin avastanud, et jalgrattal on olemas ka eestpoolt kolmas hammakas, e. granny, mida ma eelmisel viiel rattahooajal praktiliselt kordagi kasutanud ei ole aga mis nüüd osutus äärmiselt tänuväärseks leiutiseks. Nimelt vastupidiselt paljudele, kes kaebasid käiguvahetuse üle minul otseselt hammakad üles ei öelnud. Küll aga oli juba pool suve praktiliselt kasutuskõlbmatud tagant suuremad hammakad ehk käigud 1-3, lihtsalt käikar ei suutnud ära otsustada, millin neist käikudest valida. Aga kuna TRMil jt võistlustel neid käike vaja ei olnud läinud, siis polnud ka siiani olnud vajadust neid korda teha. Lõpuks toimis metsavahel kõige paremin 2-speed: eest vastavalt kas väike või keskmine hammakas ja tagant ca 6.

Edasi oli juba lihtne. Mudast läbi, üle vällamäe (vällamäe uphillil kerge geelipeatus ning downkillil suured kummardused Haye ketaspiduritele) ja õkva Haanimehe õuele välja. Vest selga, lambid pähe ja rattale, RC ja arbuus sisse ja edasi. Teoorias oleks olnud veel võimalik jõuda ajalimiiti 12h, aega jäi täpselt tund, kilomeetreid 18. Kruusal andsin korralikult ketsi, nagu parematel päevadel, vist sain ka päeva kiirusrekordi 46kmh ühel neist laskumistest, aga võis ka olla juba päris lõpus, rollerirajal. Ojast läbi, veel natuke colat. Kollase vestiga noormees küsis, kas on veel palju tulijaid, ma ütlesin, et 3. Siis me veel ei teadnud, et Hilksil läheb sinna punkti jõudmiseks veel tund-poolteist! Aga mõistagi Andsomägi ja see kuradi mägi - misiganes ta nimi oli - olid piisavalt aeglased minu nüüd juba natuke töntsidele jalgadele, et liialt ajalimiidi eesmärki pongestama hakata. ca 3km enne lõppu sai stardist 12h täis ja auhinnaks ehmatasin kaks sprindiraja sommi ratastelt maha, üks neist naine. Auring rollerirajal ja neli sekundit rohkem kui 12:12:12 olingi finishis! Tunne oli hää:
Autor: Võrumaa Spordiliit http://lkylli.zenfolio.com/p1062390941

Ja isegi 4 päeva hiljem neid ridu kirjutades, siis tunne on nagu polekski sõitnud. Ainult et vahetult pärast sõitu õhtul oli süda kogu sellest Pagari TP orgiast natuke paha, aga see oli tolle õhtu väike kõrvalnäht. Kokku sai tarbitud ca 300g geeli, 4magnessipullot, 1 maastleitud guaraana, 2,5 pudelit vett, umbes 4-5 pudelit spordijooki, natuke koolat ja kõvasti kohupiimakooki. Väike vihje tulevikuks: geeli oleks võinud rohkem kaasas olla. Polar näitas kilometraazhiks 157km. TEHTUD!

update. vahemaad ja keskmised kiirused vaheajapunktiti. (see 83km vaheaeg oli tegelikult ca 89km peal):
I TP SIS: 37km - 15.3kmh
kontrollaja punkt: 7km, sh Munamäe tõus - 14.7kmh
III TP Karni: 33km - 12.7kmh
kontrollaja punkt: 12km - 12kmh
VI TP Karni: 33km - 11.8kmh
Finito: 38km - 13.1kmh


Vidinas ilmnes viga