100 miili - tehtud!

Kuna arstide streik oli ukse ees, oli mõistlik sõita dr Holdeni juurde profülaktilisele ravile ning ravida välja igasugune vajadus äsja alanud ning järgmised seitse kuud kestval sügisel rattaga sõita. Valida sai kahe põhimõtteliselt sarnase raviseansi vahel: ainult hulludele (100km) ja täitsa segastele (100mi e. ca 160km). Kuna treeningajad on viimasel ajal täitunud kahe muu tegelasega, siis sai kaks nädalat varem hakatud kõvasti valmistuma ja õnnestus teha 3 erialast ettevalmistavat trenni, neist 2 võistlust. Et pulleritslikult täpne olla, siis olgu öeldud, et 2012 a ettevalmistaval perioodil kogunes kokku 989 rattakilomeetrit, sh 89km TRM. Sellise pagasiga oli selge, et sprindidistants e 100km on tulenevalt kõvast algusest lõpuni andmisest täiesti välistatud. Seega oli sobiv valik just 100 miili, lisaks eelnevale veel mitmel põhjusel:
- 100km sai peaaegu perfektselt läbitud eelmisel aastal ja reaalset võimalust tulemust parandada ei paistnud
- koht esi 50s oli miilisõidus kindlustatud
- nimelise numbrimärgiga sõit on palju ässam kui numbriga sõit
- halva ilma või kesise kiiruse korral peibutas võimalus, et 2h varem startides saab ikkagi 100km sõita ja selleks ajaks kui teised alles vällamäele jõuavad, olen mina juba makaronilauas!
SEEGA, tegelikult oli valik lihtne.

Ja tegelikult oli ka sõit ok, sest juba ammustest aegadest on selge, et ei tapa distants, vaid tempo (ja treenimatus). Seega oli algusest peale kaks lihtsat plaani: A) sõita lõpuni B) kui mees või rada on liiga aelased, siis ilmselt ajalimiiti ei jõua ja siis saab 100km kirja. Supportkräusse sai varakult värvatud vend Sten ning kui me vennaga hommikul Kubija hotelli juurde jõudsime, siis normaalsed inimesed veel magasid. Organisaatorid püsitasid sealsamas pilkases pimeduses telki, Taaramäe sõi kohvikus hommikut ja entusiastlikumad 100km mehed tegid juba metsa all sooja(!!). Kuna ilm oli üsna vilu nagu sügisele kohane, siis oli dilemma, mitu kihti riideid selga panna, mis lahenes õnneks kiiresti: alla käisteta jooksusärk, lühikeste varukatega rattapluus, traksipüksid, käed (ma pean ütlema, et need Crafti käised on imelised), jalad ja peale ISC suusajakk. Geelid ja telefon taskusse, R2 ja endo käima ja oligi start!

Võtsin heaga algusest peale sisse koha grupi lõpus, et mitte lihaseid kohe pakiks sõita ja asfaldilt ära keerates oli minust tagapool ehk 2-3 sadamailerit ja Ivar kuvaldaga teeääres :). Suures plaanis võiks öelda, et järgmised 10km sõitsin koos singelspeedi-Ninaga sommide El Burrost, tema ees mäest üles (kus mina rahulikult jalastusin), mina ees siledamatel lõikudel. Enne Kurgjärve "hairpin"is pani Nina aga otse edasi ja vaatamata minu kähiseva häälega hõigetele oli nii tsoonis, et edasi jätkasin omaette. Uuesti nägin Ninat alles Karni TPs ca 77km-l :D. Rõuge lisakatse vastas täielikult ootustele ja seal sai korralikult ketsi antud nii, et mõned seljad sai ka kinni püütud, mistõttu oli allamäge sõit, eriti kruusakatel, märksa toredam. Üldse võiks kokkuvõttes öelda, et kruusalõigud imesid isegi palju ebameeldivamalt kui heinamaad, vähemalt esimesel ringil. Esimesse vaheajapunkti jõudsin igatahes taas koos sommidest singlespeedimeestega. TPdes oli mul kindel plaan korralikult süüa, sest eelmise aasta haamer oli veel selgelt meeles ja jalad alates 3ndast kilomeetrist kanged. Samas oli peaaegu sama selgelt meeles see, kui paha hakkab pärast sõitu, kui oled liiga palju soola, geeli, kurki ja rosinaid koos söönud, mistõttu piirdusin soola, kurgi, leiva ja pudelite täitmisega. Esimeses TPs oli ka miski väga 5 ketiöli, mis ka välispidisel tarvitamisel kriuksuvast ja krigisevast ketist normaalselt painduva asja tekitas - nimi ei jäänud meelde, huvitav mis mark see oli? Igatahes sain mugavalt vahele jätta Munamäel plaanitud ketiõlituse pit-stopi. Esimesed 40km ehk veerand sai sõidetud napilt üle kahe ja poole tunniga ning asi paistis hää. Siit sai edasi ainult kehvemaks minna.

Nagu selgub, sai järgmiseks ca 45km-ks minu virtuaalseks paarimeheks velonoid Raiko, kellega Vestmani-Piibelehe teemat arendada. Ehkki, ühestki tagumikust ma kinni ei hoidnud ja lasin kõigil minna, et oma tempos rahulikult edasi kulgeda, siis suurematel tõusudel ja TPdes sai meie kamp, mis lisaks koosnes teataval hulgal El Burro sommidest ja veel paarist tegelasest jälle kokku. Munamäe laskumisel õnnestus ka esimest korda külg korralikult maha panna täiesti ilmsüütus olukorras, nii et lenks viltu. Seda pidi siis vasta puud uuesti tagasi kohendama, sest ratas oli jalgadega kinnihoidmiseks ilmselgelt liiga mudane. Üldiselt olid Munamäe ja Pagari TP vahelised kilomeetrid üsna sündmustevaesed, kui võibolla mitte arvestada punaste lipukestega kelmikalt viipavaid helkurvestides tegelasi teedeületustel või kõrvus tegutsevaid R2 tegelasi, kes lahkasid Mart Sanderi pildiallkirjade põnevat saagat, millest ma ka lõpuks aimu sain.  Pagari TPs sai proovitud head ja paremat ja umbes samadel teemadel jätkus sõit 'kord olid niidud' ning 2millise vaate suunas.
Nagu juba öeldud, siis tegelikult olid niidud isegi üllatavalt kobedad ja tõe huvides pean mainima, et vahetult enne seda said mu kätte 100km teine ja kolmas mees. Loo oli möödunud juba tosin metsatukka varem. Pärast seda jätkus sõit pideva tagasivaatamise egiidi all, et mitte igaks juhuks alla jääda, kui tsüklokad ja muud karmide silekummidega mehed tulevad. Vorstikal sai tehtud ka esimene kostüümivahetus - suusajakk seljast ja vest asemele. Tõusud olid selleks ajaks juba jõudnud arvestatavasse suurusjärku, nii et iga kilomeetri jagu edasisaamine oli paras katsumus, lisaks läks kogu aeg vuhinal rattureid mööda, mis millegipärast üldse motiveerivalt ei mõjunud. Igatahes tuhat tänu segapaarile Kõomäel, kes aitas rattaid seinast üles lükata! Massimõrvar päris ära ei tapnud, aga osad lihased tulid välja streigihoiatustega, mistõttu otsustasin tempot veelgi maha võtta ja keskenduda kangutamise asemel kerivale sõidustiilile (mulle kangutamine siiski sobib rohkem). Ja üldse, see Villaküla tagune lõik on üks maailma kõige ebameeldivamaid, mida ma tean, täiesti seletamatul kombel. Ilmselt puhtalt aukartusest õnnestus sealsel kraaviületusel rattast sellisel kombel üle sadula ääre kukkuda, et parem põlv on siiani sinine. Õnneks ei andnud see tunda sõidu ajal, mis võis olla ka enne starti manustatud ibuka teene. Igatahes vaatamata suhteliselt rõõmsale meeleolule ja kodu suhtelisele lähedusele oli olukord Plaanimõisas selline, et ajalimiidini jäi 15km ja täpselt 1h (nagu pärast välja tuli, siis 12km). Enne seda sai korraks vahetatud selga kuiv särk ja ka vest lendas varuosade korvi. Samuti sai kett uue annuse kohalikust õlitagavarast ning tagakumm kohalikust õhutagavarast. Nagu selgus, oli ventiil stardis kummi pumbates lahti ununenud... :D Kahjuks sai kuidagi (ilmselt geeli mõjul) üle libisetud sellisest olulisest aspektist nagu söömine, aga tagajärgedest kohe allpool.

Vastupidiselt minu iga-aastasele ootusele, et nüüdseks on suuremad mäed ja jamad läbi ning edaspidi kõik tore, on just need Piipsemäe-Trolla vahelise lõigu heinamaad kõige imevamad ja metsaalused kõige savimudasemad, mis mõistagi ajab ilgelt närvi. Lisaks vasardas peas kogu aeg 13:40 13:40 13:40 13:40 13:40 ja mõtted selle ümber, kas jõuab - ei jõua? Kui jõuab ainult natuke varem, kas siis oodata või minna teisele ringile? Aga kui jõuab täpselt? Pigem vist ikka minna, sest teistkorda küll ei viitsi tulla... Samas saaks ära pöörates jälle kiiremini õhtale? Ning kui jätkata, kas siis peab kihutama, et üldse järgmise punkti ajalimiiti jõuda, äkki on selleks ajaks kõik juba lahkunud? Vastused kaldusid iga kilomeetri möödudes järjest jätkamise ning iga mudavälja ilmudes järjest vasakule pööramise kasuks. Õnneks ei tulnud sellel etapil tagant eriti palju möödujaid, ilmselt ajendas ajalimiit siin ka jalgu veidi kiiremini kõhu alt välja vedama. lisaks sai tühjaks telefon, mistõttu tuli loota, et erakorralist supporti järgneva 50km jooksul vaja ei lähe. Igatahes sai meie tavapärane seltskond Vaskna otsas kõik jälle lõbusalt kokku ning singelspeedi-Nina tegi rahva hulgas jätkamisküsitlust. Kaasteeliste entusiasmi puudumine oli aga Kraamile punaseks rätikuks ning kui äkitsi asfalttee põõsa tagant välja hüppas ning selgusid kaks tõsiasja: 1. et Utsali seina (Massimõrvari Esä?) polegi sees ning 2. ajalimiidini on veel 10 minutit oli asi otsustatud! Ajalimiidi mattide kõrval oli sommide buss koha lõbusalt sisse võtnud ning oodati kella kukkumist, ilmselt pidades täiesti ogaraks seda selli, kes 20 minutit pärast viimaseid uuele ringile kimas. Igatahes andis ajalimiiti jõudmine kõvasti adrekat või mingit muud keemilist ühendit, nii et järgmised 70 km ei olnud probleeme ei jalgade ega muude lihasgruppidega. Tõsi, tempo ei olnud ka enam päris see ja pulss naljalt üle 150 ei tõusnud. Samas tuleb tunnistada, et vastupidiselt minu ootustele olid suurem jagu kohti teisel ringil palju paremini sõidetavad kui esimesel läbimisel. Lihtsalt kõik vesi oli märgadest kohtades välja sõidetud :) va üks purre enne Pagari TPd, mis oli hoopiski pooleks sõidetud ja mõned mudased kohad, mis olid.. endiselt sama mudased. Küll aga andis pärast adreka lahtumist tunda üks teine tunne, nimelt nälg. Kuna telefonisupporti ei olnud, siis ei julgenud päris viimast geeli naha vahele panna ja kuna eelmises TPs jäi tankimine napiks, siis oli tulemus umbes 5km jubedat nälga, mis kulmineerus Pagari TPs viieminutilise ohjeldamatu ja vahetpidamatu kugistamisega, mis hõlmas kõiki laual vähegi alles olevaid konsumeeritavaid tahkeid ja vedelaid kütuseid. Eriti muidugi rosinaleiba ja prantsuse kohupiimakooki, aga ka kurki, soola, rosinaid, vett, spordijooki ja isegi banaani. Lisaks sain teada, et viimased elumärke näitavad ratturid läksid antud punktist läbi ca pool tundi varem ja ees ootas eelmise ringi aegade põhjal kõige aeglasem kiiruskatse võimalusega, et minu kohalejõudmise ajaks on TP juba kokku pakitud. Heaks uudiseks oli, et tegelikult peaks lõpus tulema ka veel ATV ja kuna Pagaris teda veel näha ei olnud, siis oli see pigem positiivne märk.

Kõht täis ja meel hea jätkasin oma lõbusat matka niitude ja mägede suunal. Enamasti oli sisse sõidetud hea lai rada ja seda mööda oli täitsa tore kruiisida. Tõusud ja tõusukesed jalutasin täiesti süüdimatult rahulikult üles, kuigi Kõomäel ja Massimõrvari juures oleks hea meelega maksnud kellelegi, kes ratta oleks üles vinnanud. ATV sai mind kätte umbes vahetult enne "kord olid niidud" rajalõiku (mis, ehkki mudasem, oli tegelikult täitsa hästi läbitav) ja käis järgneva ca 10km jooksul mõnusalt närvidele. Siiski oli tore, et sain ca pool tundi niisama redutanud lipumeestele jälle rõõmu valmistada oma paarisekundilise möödatuhisemisega. Olin juba leppinud asjaoluga, et ka viimased 40 km saan sõita ATV meloodilise helina taustal (ja hiljem valgusvihus) kui äkitsi Karni TPsse jõudes leidsin eest veel viimased makaronisõbrad eesotsas Hilksiga. Teised kaks ketsimeest tegid kiirelt vehkat, aga juba Piipsemäealustel imevatel niitudel sain nemadki kätte ja jätsin nad ATVga maid jagama. TPs tankisin sisse viimased allesjäänud juustusardellid ja pärast 9+ tundi rajal võisin konstanteerida, et suurem osa, e. 3/4 rajast on läbitud! (Tegelikult käis mõte, et ca 1/3 on veel jäänud peast läbi 50km sildi juures :) Niisiis, 35km enne lõppu olin pääsenud punase laterna rollist ja teades, et viimane 20km on põhiliselt allamäge kruusakas, siis oli meeleolu juba päris hea. Ühtlasi olin avastanud, et jalgrattal on olemas ka eestpoolt kolmas hammakas, e. granny, mida ma eelmisel viiel rattahooajal praktiliselt kordagi kasutanud ei ole aga mis nüüd osutus äärmiselt tänuväärseks leiutiseks. Nimelt vastupidiselt paljudele, kes kaebasid käiguvahetuse üle minul otseselt hammakad üles ei öelnud. Küll aga oli juba pool suve praktiliselt kasutuskõlbmatud tagant suuremad hammakad ehk käigud 1-3, lihtsalt käikar ei suutnud ära otsustada, millin neist käikudest valida. Aga kuna TRMil jt võistlustel neid käike vaja ei olnud läinud, siis polnud ka siiani olnud vajadust neid korda teha. Lõpuks toimis metsavahel kõige paremin 2-speed: eest vastavalt kas väike või keskmine hammakas ja tagant ca 6.

Edasi oli juba lihtne. Mudast läbi, üle vällamäe (vällamäe uphillil kerge geelipeatus ning downkillil suured kummardused Haye ketaspiduritele) ja õkva Haanimehe õuele välja. Vest selga, lambid pähe ja rattale, RC ja arbuus sisse ja edasi. Teoorias oleks olnud veel võimalik jõuda ajalimiiti 12h, aega jäi täpselt tund, kilomeetreid 18. Kruusal andsin korralikult ketsi, nagu parematel päevadel, vist sain ka päeva kiirusrekordi 46kmh ühel neist laskumistest, aga võis ka olla juba päris lõpus, rollerirajal. Ojast läbi, veel natuke colat. Kollase vestiga noormees küsis, kas on veel palju tulijaid, ma ütlesin, et 3. Siis me veel ei teadnud, et Hilksil läheb sinna punkti jõudmiseks veel tund-poolteist! Aga mõistagi Andsomägi ja see kuradi mägi - misiganes ta nimi oli - olid piisavalt aeglased minu nüüd juba natuke töntsidele jalgadele, et liialt ajalimiidi eesmärki pongestama hakata. ca 3km enne lõppu sai stardist 12h täis ja auhinnaks ehmatasin kaks sprindiraja sommi ratastelt maha, üks neist naine. Auring rollerirajal ja neli sekundit rohkem kui 12:12:12 olingi finishis! Tunne oli hää:
Autor: Võrumaa Spordiliit http://lkylli.zenfolio.com/p1062390941

Ja isegi 4 päeva hiljem neid ridu kirjutades, siis tunne on nagu polekski sõitnud. Ainult et vahetult pärast sõitu õhtul oli süda kogu sellest Pagari TP orgiast natuke paha, aga see oli tolle õhtu väike kõrvalnäht. Kokku sai tarbitud ca 300g geeli, 4magnessipullot, 1 maastleitud guaraana, 2,5 pudelit vett, umbes 4-5 pudelit spordijooki, natuke koolat ja kõvasti kohupiimakooki. Väike vihje tulevikuks: geeli oleks võinud rohkem kaasas olla. Polar näitas kilometraazhiks 157km. TEHTUD!

update. vahemaad ja keskmised kiirused vaheajapunktiti. (see 83km vaheaeg oli tegelikult ca 89km peal):
I TP SIS: 37km - 15.3kmh
kontrollaja punkt: 7km, sh Munamäe tõus - 14.7kmh
III TP Karni: 33km - 12.7kmh
kontrollaja punkt: 12km - 12kmh
VI TP Karni: 33km - 11.8kmh
Finito: 38km - 13.1kmh


Kommentaarid

Kaur ütles …
(laik!!!!!!!)

Populaarsed postitused